Jüri Ross: klient maksab töötajale palka

Küsimustele vastab Jüri Ross.

Mis teile töös enim meeldib?

Oleks igav, kui ei oleks uusi väljakutseid. Kogemus on ettevõtluses tähtis, aga pikaajalisel tegutsemisel võib langeda rutiini. Selle vastu aitab uute eesmärkide otsimine, neid on pakkunud näiteks laienemised ja ehitus. Meil on olnud eesmärgiks hooned ise ehitada, mitte rentida, sest nii on odavam. Lühiajalise äri puhul on odavam rentida, aga kuna meil on perefirma – minu abikaasa, tütar, poeg ja minia töötavad siin  –, on õigem ise ehitada.

Kui maksad renti, on 25 aasta pärast taskud tühjad, aga kui võtad pikaajalise laenu, mida maksad, saad lõpetades äri maha müüa. Nii et oleneb, kas tegu on pikamaajooksu või saja meetri sprindiga, metoodikad on erinevad.Nüüd oleme alustanud Tartus  projekteerimisega, mis on huvitav ja annab elule vürtsi juurde. Puhas kaupluse pidamine oleks igav.Ka uued tehnoloogiad on alati huvitavad, näiteks 3D-printer, mis on praegu põnev uus valdkond, mille kohta veel ei tea, mis tulevikus tulla võib.  Kui palju ehitus nõuab ise asjaga kursis olemist ja tegevusel silma peal hoidmist?

Nii mina, tehnikadirektor kui ka jaemüügijuht oleme hariduselt insenerid, nii et jälgime hoolega, petta me end ei lase. Aga meil on palgatud ka inimene, kes tunneb ehitust meist paremini. Enne logistikakeskuse ehitama hakkamist käisime näiteks huvi pakkunud laod läbi, et näha, kuidas on mujal maailma ehitatud ja milline on tehnoloogia, mida kasutatakse. Oleme vaadanud muu maailma tehnoloogiat ka kauplustes  – kuidas on kassad ja valvesüsteemid üles ehitatud.  Kas välismaal on tase kõrgem?

Ei saa öelda, et tase oleks kõrgem, aga häid nüansse leiab. Meie kauplus Peterburi teel annab nii mõnelegi Saksa või Põhjamaade kauplusele tegelikult silmad ette – kui nad meid külastavad, ahhetavad nähes, mis on tehtud. See  eeldab aega, kui oled 20 aastat tööd teinud, peab ka tulemus tulema. Ei saa öelda, et mujalt oleks võimalik terve kontseptsioon üle võtta, aga nüansse leiab igalt poolt, tuleb vaid silmad lahti hoida.Te olete õppinud arvutiinseneriks, mille alusel tegite toona eriala valiku? Mul oli TIPis sugulane, kes oli magnetoonika õppejõud ja kes soovitas ala valida, kuna see on tulevikumuusika. Ei saa kahetseda, see oli õige otsus.   

Mida soovitate täna noortel õppida?

Mehhatroonikat. See on tulevikuala. Mul oli huvitav juhus  – lendasin tagasi Tallinna ja lennukis istus minu kõrval mees, kes oli külmseadmete mehhatroonikaspetsialist. Ta on oma alal nii nõutud, et teda kutsutakse Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ja Lõuna-Aafrikasse.Meil tasuks vaadata kriitilisemalt, mida õpetame. Kui lõpetada ärijuhtimine, siis tekib küsimus, et mis äri lõpetaja hiljem juhib, kas õmblustööstust või elektroonikatööstust, mis ala spetsialist ta täpsemalt on. Ei saa ju juhtida elektroonikatööstust, kui pole selle ala inimene. Ainult üldteadmistest ei piisa, vaja on ka konkreetseid teadmisi.Kui keeruline firma asutamine 1990ndatel oli?

See oli nagu tihe trenn ja spordipäev, kaheksa töötunniga päevas firmat üles ei tõsta, seda peab iga ettevõtlusega alustaja aru saama.Talleksist tulin ära perestroika aegu ja siis võis juba eraalgatuslikku tegevust ilmutada, nii et asutasime sõpradega väikeettevõtte, kus remontisime Juku arvuteid. Paari aastaga hakkas tulema protsessoriga arvuteid ja vaatasime, et ei jaksa varsti peret nii ära toita, sest tulevik on tume. Meil oli haridusministeeriumis tuttav Peeter Lorents, kes kureeris IT-ala, tema soovitas meile Mauri Lahdenperä, kel oli arvutite koostetehas. Lahdenperä andis meile kaupa krediiti ja mina tõin talle Moskvast tarkvara, nii algas meie kaubavahetus.

Alati ei pea firmat omama sada protsenti, isegi palju huvitavam on  koostööd teha – jõuad kiiremini maailma, sest sind soovitatakse. Kes teab, kui kaua oleksin muidu maailma avastanud, võib-olla kümme aastat hiljem oleksin ikka keldris olnud.Ma poleks üksi insenerina keldripoekest välja tulnud, nii et oli õige otsus teha äri soomlastega kahasse. Olin tõsine nõukogude insener, soomlastelt sain esimese aasta jooksul kaubandust ja läbirääkimisi puudutava  know-how, mida mul insenerina polnud – töötasin Talleksi arvutikeskuse juhatajana arvutite keskel, kaubandusest ega välismaal suhtlemisest ning läbirääkimistest polnud mul aimugi. Läbirääkimine tähendas tol ajal seda, et võtsid pudeli Vana Tallinna ja vorstijupi ning läksid Moskvasse, et saada Bulgaaria kettaid või Saksa DV magnetlinte, tol ajal oli äri selline. Aga et minna CeBITile või Frankfurti Paperwordile, mis on täna meie tähtsamaid näitusi, ning alustada välispartneriga läbirääkimisi, seda kogemust ei olnud.

Maurilt õppisin välissuhtluse kohta, aga kauplustele ta eriti rõhku ei pannud. Mul oli idee, et võiks olla ka ilusad kauplused. Vaatasin, mis oli maailmas, eriti Ameerika pool tehtud – seal olid kauplused suured ja  võimsad. Sain sealt ideid ja läksimegi Maurist mööda, kuue aasta pärast olime kontoritarvete poolest suuremad kui nemad Soomes.

Kas teie sektoris võib rääkida ka Hiina toodangu pealetungist?

Meie alal midagi Hiinast osta on võimatu, kogused on liiga suured, tuleks ära osta konteiner pastakaid, nii et Eesti oleks kümneks aastaks nendega üle ujutatud. Aga oleme Nordic Office Alliance'i liikmed koos Taani, Norra, Rootsi ja Soome firmadega, kellega tellime kaupa kamba peale. Juhuslikult ei saa sealt tellida, Hiinas peab olema keegi, kes käib tehastes ja kontrollib, vastasel juhul saad väga nõrka kvaliteeti.

Hiinast saab osta nii odavat, keskmise hinnaga kui ka väga kallist kaupa, aga peab olema keegi, kes kohapeal tehastes käib. Olen seal ise viibinud ja seal on tehaseid äärest ääreni, on selliseid, mida pole näinud ka Nõukogude Liidus ja mis on nagu põrgu eeskojad, kust uste vahelt immitseb suitsu ja samas inimesed töötavad sees ning on ka kõrgtehnoloogilisi tehaseid.      Kas ettevõtlusega alustada oli raskem siis või tänapäeval?

Tol ajal oli lihtsam, turg oli tühi ja vajadus kõige järele – Nõukogude Liidu lõpu tõttu polnud isegi defitsiiti enam saada, aga lääne poolt ei tulnud veel midagi peale. See, kes jaksas tol ajal palju tööd teha, tõusis kiiresti kolme-nelja aastaga. Alustada võis ilma rahata, sest turul polnud kedagi vastas, pidid lihtsalt kiiresti kaupa pööritama. Meie esimene kaup oli väärtuses 25 000 Soome marka, müüsime selle maha, et uut kaupa peale osta ning kolme aastaga saime nii liidriks. Täna tuleb neid numbreid sajaga korrutada ja raske on leida kedagi, kes usaldaks nii suure raha esimeseks investeeringuks – turule sisenemise investeering on suureks läinud. Aga sellest ei tasu heituda, alati tuleb otsida ideid ja võimalusi.Kas perega koos töötamisel on lisaks positiivsele ka mõni negatiivne külg?

Kui oled perekeskne inimene, siis ei ole. Päeva jooksul räägin abikaasaga ehk korra-kaks, mida pole palju ning kui inimesed saavad hästi läbi, siis nad võivadki päev läbi hästi läbi saada. Ja see, et noored töötavad siin ja on valmis panustama, on ainult positiivne. Inimesed kardavad, et perega koos töötades tuuakse probleeme koju kaasa, aga me ei räägi kodus tööst. Lääneriikides annavad perefirmad SKPst 70–80%, kuidas nemad seal saavad hakkama ja meie ei saa? Pigem on meil kartus jäänud Nõukogude Liidu ajast, mil ühes ettevõttes ei tohtinud töötada abikaasad ega nende lapsed. Maailm seisab perefirmade peal. Meil töötab paljudes poodides juht ja tema abikaasa koos, meil on soositud, et tuuakse firmasse pereliikmeid, minu meelest on siis vastutus palju suurem kollektiivi ees.

Juhina tunnetad, et on aastaid, kus on kliima parem ja aastaid, mil see on kehvem. Kui firma on tegutsenud nii kaua ja suureks kasvanud, siis kõige raskem on uute inimeste sisse elamine. Vana tuumik seisab paigal, aga uued tunnetavad, et firma on nagu suur perekond, millesse on raske sulanduda ning paljud ei suudagi seda.Milline juht Te olete?

Tahan tungida üksikasjadesse ja näha ning aru saada kõikidest protsessidest. Olen inimeste suhtes heatahtlik, tahan nendega rääkida ja õlale patsutada. Olen uudishimulik uute asjade suhtes, käin maailmas uut vaatamas ja otsin uusi ideid.  Millistest isikuomadustest on töös enim kasu?

Järjekindlusest ja töökusest – oled ühe asja juures ja ei löö käega.Kas mõni isikuomadus on selline, mida võiks veel arendada?

Delegeerimist. See on väga keeruline, kui tahad kiiresti ja ise ning pole kannatust, et teine inimene jõuaks ise lahenduseni. Üritan õppida, aga see pole kerge.Kas on mõni küsimus, mida tööle kandideerijatelt alati küsite?

Küsin, kes töötajale palka hakkab maksma. Seda ei tee mitte firma, raamatupidaja ega mina, vaid klient. See on oluline küsimus, sest klient maksab palka ja hääletab jalgadega. Räägin seda kõigile, et kassa täieneb ainult tänu klientidele, kui te ei suuda neile head olla, nad lahkuvad, ilma et jätaks kassasse raha. Ja kui töötaja hiljem, eriti äriklientidega tegelev töötaja, tuleb küsima, et miks palk või preemia on väike, siis ütlen, et ta koputab valele uksele, ta peaks koputama kliendi uksele.

Loe pikemalt 27. aprilli Juhtimise kuukirjast.